"See viis ja meetod, mida seni koolides õppetöös kasutatud on, vajab kindlasti
muutmist – seda arvavad paljud lapsed, lapsevanemad kui ka õpetajad. Siinkohal
ei aita lihtsalt välise kulunud fassaadi ülekrohvimisest või väiksemate vigade
värske värviga ülekatmisest – see oleks umbes sama, kui teeksime vanale
ehitisele ilma eelneva põhjaliku vaatluse või ehitusliku analüüsita kiire ja
pinnapealse euroremondi ning loodaksime, et see ehitis veel mõned aastad koos
püsib... Kui viga on olnud juba
alusvundamendis või veelgi piltlikumalt, sammastes, millele tempel toetub, siis
on mõnikord kõige õigem lahendus vana ehitis lihtsalt maha võtta ja selle
asemele uus ehitada. Uue ehitamiseks saame kasutada juba olemasolevaid
kogemusi ning ehitusmaterjale (mida annab nö taaskasutada) või leiame veelgi
paremad kui olid eelmisel.
Seega kooli ja hariduse all mõtlen ma suuremat ideed, Süsteemi
tervikuna, kuidas hariduse (õppimise) mõtet on seni mõtestatud (teoorias) ja
praktikas, st koolides rakendatud. Sama kehtib teiste ühiskondlike
institutsioonide suhtes, k.a
majandus, meditsiin, sotsiaalhoolekanne jne – needki vajaksid juba ammu
suuremaid sisemisi ümberkorraldusi, sest praegusel viisil ei saa nad kauaks kestma
jääda. Iga muutus nõuab aega ja
resursse, see ei pruugi olla lihtne. Kahtlejaid ja vasturääkijaid leiab alati.
Kui aga mõtleksime veidi kaugemale ja püüame vaadata Elu suuremas pildis, kui
tavaliselt harjunud oleme? Kui küsime enestelt, mis on üldse elu eesmärk? Mis
on õnn? Kuidas luua sellist maailma, kus kõik õnnelikud oleksid? Öeldakse, et muutused
algavad rohujuure tasandilt, alustades iseendast - enne tuleb teha korda enda
(mõtte-)maailm, siis saab ka ümbritsev muutuda. Lapsevanemana vastutame samuti
oma laste eest.
Ilmselt võivad paljud nõustuda, et ideaalis tuleb lähtuda sellistest
ideedest ja väärtustest, mis jäävad kestma kauemaks kui vaid meie elu. Vähemalt
iga inimene võiks anda oma väikese panuse paremaks maailmaks ja
tulevikuühiskonnaks, kus me lapsed ja lapselapsed võiksid õnnelikult elada. See, mis on vana,
mädanenud või oma aja lihtsalt ära elanud, on määratud minema hingusele. Selline on elu enese seadus. Ka puud
langetavad sügisel lehed ja need lehed muutuvad huumusrikkaks mullaks, et
järgmisel kevadel saaksid tärgata uued taimed. Looduses toimub kõik loomulikult,
läbi pideva arengu ja transformatsiooni – ühest seisundist (olekust) teise.
Ainult inimene on see, kes ikka püüab loodust oma tahtele allutada (kuigi
päriselt ei õnnestu tal see mitte kunagi) ning tahab vanast ja harjumuspärasest
kramplikult kinni hoida.
Uus ja tundmatu näib hirmutav. Mitte küll kõik - igas ühiskonnas on
alati leidnud ka erksama vaimuga indiviide, kes on olnud teerajajad ning
pakkunud maailmale palju häid ja uuenduslikke ideid. Näiteks Nikolai Tesla, kes
avastas vaba energia ja tahtis oma avastust kogu maailmaga jagada. Kahjuks aga
hirmutas see suuri energiafirmasid, kelle käes on energia tootmise (ja müümise)
monopol. Andeka leiutaja teadustööd hävitati ja murtud südamega mees ei suutnud neid päriselt enam kunagi
taastada. Võitlus valguse ja pimeduse jõudude vahel ei ole ainult
muinasjuttudes. See toimub ka meie maailmas, olgu see otseselt või hoopis mõnel
varjatumal viisil. Kaasaja inimest on kerge manipuleerida neil, kes seda vaid
soovivad, sest teda pole õpetatud vaatama särava pealispinna ja piltide taha, mida
pakub ohtralt näiteks meedia. Läbi ajakirjanduse, televisiooni jne saadetakse
meile pidevalt stiimuleid, mille poole peaksime püüdlema või ennast samastama.
Koolis oleme siiani pidanud õppima seda, mis meile ette öeldakse, mitte aga ise
küsimusi esitama ja neile vastuseid leidma. Meid on treenitud olema kuulekad ja
alluma vastuvaidlematult (välisele) autoriteedile, olgu see siis kooliõpetaja,
arst, politseinik vms. Öeldakse lausa, et kool
ja haridussüsteem on kõige
võimsamad programmeerijad, millised inimesed meist hiljem saavad, sh mida usume
ja tõeks peame. See polegi ime, sest
koolipingis istudes möödub suurem
osa tundidest, mil lapsest kasvab noor inimene, juhul kui unetunnid välja
arvata...
Kõigil meist on soovid
ja unistused – nii suurtel kui ka väikestel. Mõnel võib neid olla rohkem, teisel
vähem, unistused võivad olla väga erinevad. Võib-olla ainult valgustunud
olenditel, nt Buddhal ja teistel suurtel vaimsetel meistritel pole enam mingeid
ootusi ega püüdlusi. Nende individuaalsus on lahtustunud Suurde Algallikasse –
„mina“ on täielikult kadunud. Vähemalt nii püüavad kõrvalseisjad sellest aru
saada ja seletada. Üks oluline õppetund
elus on õppida vahet tegema Hinge tõeliste igatsuste (vajaduste) ning egost
tulenevate isekate tahtmiste vahel, et see väike „mina“ ei muutuks liialt
lärmakaks ega varjutaks seda, mida sosistab meie tõeline Mina sügaval südames. Bodhisattva
on õilis hing, kes on ületanud piiratud ego ja astunud isikliku arengu kiirteele
– areneda inimesena ja teostada kogu oma potentsiaal teiste hüvanguks. Õnnelik ja vaba inimene, kes teostab ennast
ja elab kogu ümbritsevaga harmoonias ei tee midagi, mis võiks kahjustada teda
ennast või teisi – kaasinimesi, loomi, kogu elusloodust. Maailmas ei oleks
enam nälga ja sõdasid, sest inimesed jagaksid vennalikult kõike seda küllust,
mida meie heldel koduplaneedil pakkuda on, kasutades ise vaid niipalju, kui
otseselt vaja läheb. Südame tarkus
on see, mis aitab eristada teri sõkaldest ja olulist ebaolulisest, mitte
päheõpitud teooriad või käitumisjuhised. Millist poolt loob (või toodab)
tänapäeva kool ja haridussüsteem? Millises suunas on maailm viimase paarisaja
aasta jooksul nii meeletu kiirusega liikunud, ja mille nimel? Kuhu me kiirustame ka praegu? Kas
tehnoloogilne progress on meid inimesena tegelikult paremaks teinud ja/või
maailma ilusamaks paigaks muutnud? Mis saab nende lõputute, üha suurenevate
prügimägedega ning kuidas tuleme toime siis, kui loodus ümberringi on kõik
hävinenud? Need on küsimused, millele peaksime juba täna vastused leidma, sest muidu
võib varsti olla juba hilja."
Pärast paari külakoolis veedetud päeva olid laste muljed sellised: "Veel samal päeval küsis Roland minult, et kas see kool on ka nädalavahetusel? Küsisin vastu, et kas ta sooviks ka laupäeval ja pühapäeval sellises koolis käia? Roland noogutas säravail silmis vastu ja ütles: „Jah, muidugi, sellises koolis tahaksin ma iga päev käia!“ Hanna õhkas hiljem bussis, et selles koolis on küll kõik õnnelikud, isegi kanad. Laste silmist peegeldus vastu midagi, mida sõnadesse ei saagi alati panna."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar