Paistab, et oleme sattunud sellesse Väikese Printsi loosse: "Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: “Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?”
Nad küsivad teilt: “Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?” Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: “Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel….”, siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: “Nägin saja tuhande frangist maja.” Siis nad hüüavad: “Oi, kui ilus!”"
Jah, tõepoolest, neid, kes küsiksid, et kuidas te hoiate laste õppimisrõõmu, kuidas te toetate laste avastusi iseendast, kuidas te südametarkust õpite, peaaegu et polegi.
Neile, keda see matemaatika küsimus ikka huvitab, lisan siia pildi sellest, kuidas täna 7a ja 8a poisid 30 piires komakohtadega arvutusi tegid, sest elu ei küsi, kui vana sa oled, et sellistes mastaapides arvutusi teha - puuonn tahab ehitamist, materjal selleks ostmist ja arvutused tegemist.
Ja ka eile juhtus, et meie vihmase ilma tubane mõistatustega maastikumäng sisaldas endas parajat matemaatikaraginat. Seepeale tekkis 6a F.-l nii suur lahutama õppimise huvi, et sain talle paar lehekülge tehteid kirjutada. Kõik vastused olid täiesti õiged ja number 5 saime ka lõpuks õigetpidi kirjutatud.
PS ka onni materjalil käisid lapsed ise järel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar