Külakooli lastevanemate soovid ja tähelepanekud

Esimesed perevestlused külakooli lastevanematega on toimunud! Meie jaoks ei olnud need lihtsalt vestlused, vaid ühiselt veedetud kvaliteetaeg. Julgen nii öelda, sest olin septembri alguses oma Rakvere kolledži sessioonil õppinud, mida tuntud juudi filosoof Martin Buber pidas kvaliteetajaks. Tema arvates on kvaliteetaeg see, kui saab rääkida sellest, mis on nii peas kui südamel. Sellises eheduse ja siiruse tegelikkuses toimib päris koostöö.

Mida ütlesid lapsevanemad kooli kohta:
"Mu ootus on, et kooli kui institutsiooni mõiste hägustuks. Et laps märkaks õppimisvõimalusi igas olukorras. Väga oluline on eneseleidmise moment." 
"Me märkame kodus taas oma lapse loovuse ja ideede tulva, seda tohutut eneseavastuse võimalust." 
"Kooli kõige suurem mõte on aidata saada kontakti iseendaga, oma südamehäälega,  ja teha oma valikud sellega harmoonias." 
"Koolis õpitakse üksteiselt."
"Me tahame teada, mis on meie lapse liikumapanev jõud ja kuidas meie saame teda kodus toetada." 

Leiutajate külakoolis on Aloha-aeg!

Sel järjest jaheneval ajal on Leiutajate külakoolis lisaks ahjusoojusele ka Havai soojust. Eelmisel nädalal saabus meile külalisõpetaja Jigaku Havai saarelt Big Island! Jigaku on 22-aastane jooga õpetaja, väelaulude looja ja laulja, võitluskunstide meister, ayurveeda ja jooga teraapia asjatundja. Kui sa temaga lähemalt tuttavaks saad, siis mõistad, et see loetelu võiks olla veel palju, palju pikem. Leiutajate külakoolis on lapsed koos temaga laulnud juba havai ja indiaani laule, õppinud ukulelet mängima ja proovinud erinevaid võitluskunsti stiile. Inglise keele õppimine toimub niikuinii. Õhinat on õhus niiiiii palju! Alohaaaa!

Külakooli lapsevanema mõtteid haridusest

Hanna ja Rolandi ema Marianne kirjutas meile oma mõtteid haridusest. Praegu elab see Eesti pere veel Saksamaal, aga mõne kuu pärast on ka nemad Sänna kolimas.

"See viis ja meetod, mida seni koolides õppetöös kasutatud on, vajab kindlasti muutmist – seda arvavad paljud lapsed, lapsevanemad kui ka õpetajad. Siinkohal ei aita lihtsalt välise kulunud fassaadi ülekrohvimisest või väiksemate vigade värske värviga ülekatmisest – see oleks umbes sama, kui teeksime vanale ehitisele ilma eelneva põhjaliku vaatluse või ehitusliku analüüsita kiire ja pinnapealse euroremondi ning loodaksime, et see ehitis veel mõned aastad koos püsib... Kui viga on olnud juba alusvundamendis või veelgi piltlikumalt, sammastes, millele tempel toetub, siis on mõnikord kõige õigem lahendus vana ehitis lihtsalt maha võtta ja selle asemele uus ehitada. Uue ehitamiseks saame kasutada juba olemasolevaid kogemusi ning ehitusmaterjale (mida annab nö taaskasutada) või leiame veelgi paremad kui olid eelmisel.

Seega kooli ja hariduse all mõtlen ma suuremat ideed, Süsteemi tervikuna, kuidas hariduse (õppimise) mõtet on seni mõtestatud (teoorias) ja praktikas, st koolides rakendatud. Sama kehtib teiste ühiskondlike institutsioonide suhtes, k.a  majandus, meditsiin, sotsiaalhoolekanne jne – needki vajaksid juba ammu suuremaid sisemisi ümberkorraldusi, sest praegusel viisil ei saa nad kauaks kestma jääda.  Iga muutus nõuab aega ja resursse, see ei pruugi olla lihtne. Kahtlejaid ja vasturääkijaid leiab alati. Kui aga mõtleksime veidi kaugemale ja püüame vaadata Elu suuremas pildis, kui tavaliselt harjunud oleme? Kui küsime enestelt, mis on üldse elu eesmärk? Mis on õnn? Kuidas luua sellist maailma, kus kõik õnnelikud oleksid? Öeldakse, et muutused algavad rohujuure tasandilt, alustades iseendast - enne tuleb teha korda enda (mõtte-)maailm, siis saab ka ümbritsev muutuda. Lapsevanemana vastutame samuti oma laste eest.

Ilmselt võivad paljud nõustuda, et ideaalis tuleb lähtuda sellistest ideedest ja väärtustest, mis jäävad kestma kauemaks kui vaid meie elu. Vähemalt iga inimene võiks anda oma väikese panuse paremaks maailmaks ja tulevikuühiskonnaks, kus me lapsed ja lapselapsed võiksid  õnnelikult elada. See, mis on vana, mädanenud või oma aja lihtsalt ära elanud, on määratud minema hingusele. Selline on elu enese seadus. Ka puud langetavad sügisel lehed ja need lehed muutuvad huumusrikkaks mullaks, et järgmisel kevadel saaksid tärgata uued taimed. Looduses toimub kõik loomulikult, läbi pideva arengu ja transformatsiooni – ühest seisundist (olekust) teise. Ainult inimene on see, kes ikka püüab loodust oma tahtele allutada (kuigi päriselt ei õnnestu tal see mitte kunagi) ning tahab vanast ja harjumuspärasest kramplikult kinni hoida.

Uus ja tundmatu näib hirmutav. Mitte küll kõik - igas ühiskonnas on alati leidnud ka erksama vaimuga indiviide, kes on olnud teerajajad ning pakkunud maailmale palju häid ja uuenduslikke ideid. Näiteks Nikolai Tesla, kes avastas vaba energia ja tahtis oma avastust kogu maailmaga jagada. Kahjuks aga hirmutas see suuri energiafirmasid, kelle käes on energia tootmise (ja müümise) monopol. Andeka leiutaja teadustööd hävitati  ja murtud südamega mees ei suutnud neid päriselt enam kunagi taastada. Võitlus valguse ja pimeduse jõudude vahel ei ole ainult muinasjuttudes. See toimub ka meie maailmas, olgu see otseselt või hoopis mõnel varjatumal viisil. Kaasaja inimest on kerge manipuleerida neil, kes seda vaid soovivad, sest teda pole õpetatud vaatama särava pealispinna ja piltide taha, mida pakub ohtralt näiteks meedia. Läbi ajakirjanduse, televisiooni jne saadetakse meile pidevalt stiimuleid, mille poole peaksime püüdlema või ennast samastama. Koolis oleme siiani pidanud õppima seda, mis meile ette öeldakse, mitte aga ise küsimusi esitama ja neile vastuseid leidma. Meid on treenitud olema kuulekad ja alluma vastuvaidlematult (välisele) autoriteedile, olgu see siis kooliõpetaja, arst, politseinik vms. Öeldakse lausa, et kool ja haridussüsteem  on kõige võimsamad programmeerijad, millised inimesed meist hiljem saavad, sh mida usume ja tõeks peame. See polegi  ime,  sest koolipingis istudes möödub  suurem osa tundidest, mil lapsest kasvab noor inimene, juhul kui unetunnid välja arvata...

Kõigil meist on soovid ja unistused – nii suurtel kui ka väikestel. Mõnel võib neid olla rohkem, teisel vähem, unistused võivad olla väga erinevad. Võib-olla ainult valgustunud olenditel, nt Buddhal ja teistel suurtel vaimsetel meistritel pole enam mingeid ootusi ega püüdlusi. Nende individuaalsus on lahtustunud Suurde Algallikasse – „mina“ on täielikult kadunud. Vähemalt nii püüavad kõrvalseisjad sellest aru saada ja seletada. Üks oluline õppetund elus on õppida vahet tegema Hinge tõeliste igatsuste (vajaduste) ning egost tulenevate isekate tahtmiste vahel, et see väike „mina“ ei muutuks liialt lärmakaks ega varjutaks seda, mida sosistab meie tõeline Mina sügaval südames. Bodhisattva on õilis hing, kes on ületanud piiratud ego ja astunud isikliku arengu kiirteele – areneda inimesena ja teostada kogu oma potentsiaal teiste hüvanguks. Õnnelik ja vaba inimene, kes teostab ennast ja elab kogu ümbritsevaga harmoonias ei tee midagi, mis võiks kahjustada teda ennast või teisi – kaasinimesi, loomi, kogu elusloodust. Maailmas ei oleks enam nälga ja sõdasid, sest inimesed jagaksid vennalikult kõike seda küllust, mida meie heldel koduplaneedil pakkuda on, kasutades ise vaid niipalju, kui otseselt vaja läheb. Südame tarkus on see, mis aitab eristada teri sõkaldest ja olulist ebaolulisest, mitte päheõpitud teooriad või käitumisjuhised. Millist poolt loob (või toodab) tänapäeva kool ja haridussüsteem? Millises suunas on maailm viimase paarisaja aasta jooksul nii meeletu kiirusega  liikunud, ja mille nimel? Kuhu me kiirustame ka praegu? Kas tehnoloogilne progress on meid inimesena tegelikult paremaks teinud ja/või maailma ilusamaks paigaks muutnud? Mis saab nende lõputute, üha suurenevate prügimägedega ning kuidas tuleme toime siis, kui loodus ümberringi on kõik hävinenud? Need on küsimused, millele peaksime juba täna vastused leidma, sest muidu võib varsti olla juba hilja."

Pärast paari külakoolis veedetud päeva olid laste muljed sellised: "Veel samal päeval küsis Roland minult, et kas see kool on ka nädalavahetusel? Küsisin vastu, et kas ta sooviks ka laupäeval ja pühapäeval sellises koolis käia? Roland noogutas säravail silmis vastu ja ütles: „Jah, muidugi, sellises koolis tahaksin ma iga päev käia!“ Hanna õhkas hiljem bussis, et selles koolis on küll kõik õnnelikud, isegi kanad. Laste silmist peegeldus vastu midagi, mida sõnadesse ei saagi alati panna."

Leiutajate külakooli lapsed tahavad ka puhkepäeval kooli tulla!

Nora (4 kl) tagasiteel Sännast:  "Issi, tead!? Me lunisime homseks endale koolipäeva!". #speechless

Õpetaja Ieva juhendamisel oli meil üks ülitore käsitöönädal. Lapsed õppisid märkmiku tegemist ja erinevaid köitmise tehnikaid (jaapani ja pika piste köide), samas ka paberi värvimist kohviga ja peedimahlaga, mõned lapsed sai selgeks õmblemise põhitehnikad. Teiste meistriteoste hulgas valmisid armastuse märkmik, luuletuste raamat emale, anekdootide raamat.

Tänases päevast jäi kõlama kaks tsitaati: 

"Normaalsed inimesed on väga igavad" /Teodor, 8a/

"Siin koolis on ikka palju raskem kui teistes koolides, sest siin peab oma peaga mõtlema" /Nora, 9a/

"Aga kuidas te seal matemaatikat õpite?"

Kõige rohkem kuulevad Leiutajate külakooli inimesed seda küsimust. 

Paistab, et oleme sattunud sellesse Väikese Printsi loosse: "Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: “Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?”

Nad küsivad teilt: “Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?” Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: “Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel….”, siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: “Nägin saja tuhande frangist maja.” Siis nad hüüavad: “Oi, kui ilus!”"

Jah, tõepoolest, neid, kes küsiksid, et kuidas te hoiate laste õppimisrõõmu, kuidas te toetate laste avastusi iseendast, kuidas te südametarkust õpite, peaaegu et polegi. 

Neile, keda see matemaatika küsimus ikka huvitab, lisan siia pildi sellest, kuidas täna 7a ja 8a poisid 30 piires komakohtadega arvutusi tegid, sest elu ei küsi,  kui vana sa oled, et sellistes mastaapides arvutusi teha - puuonn tahab ehitamist, materjal selleks ostmist ja arvutused tegemist. 

Ja ka eile juhtus, et meie vihmase ilma tubane mõistatustega maastikumäng sisaldas endas parajat matemaatikaraginat. Seepeale tekkis 6a F.-l nii suur lahutama õppimise huvi, et sain talle paar lehekülge tehteid kirjutada. Kõik vastused olid täiesti õiged ja number 5 saime ka lõpuks õigetpidi kirjutatud. 

PS ka onni materjalil käisid lapsed ise järel